pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Film: “Apteeker Melchior”

“Apteeker Melchior” on kahtlemata viimase aja suurim Eesti film ning võimalik, et tegemist on meie kino omamoodi taaskäivitajaga. Eesti filmikunsti läbivaks teemaks on aastakümneid olnud tõekspidamine, et kui publikul kinost väljudes must masendus peal ei ole siis on lavastaja midagi valesti teinud. Seda ootust on süstitud nii lavastajatesse, näitlejatesse, kriitikutesse kui publikusse. See on põhjus miks Eesti film piiri taga läbi lüüa ei suuda. Sest meil ei suudeta mõista mis on kino. Et kino on eelkõige meelelahutus.

Kui ma peaksin kellelegi rääkima miks tuleks “Apteeker Melchiori” vaadata, siis ma ütleks, et kõigepealt oli “Viimane reliikvia”, siis periood mida iseloomustab 50 halli varjundit ja seejärel tuli “Apteeker Melchior”. See film (ja eelkõige just raamatud millel see film baseerub) on omamoodi “Viimse reliikvia” eellugu.

Lisaks ma ütleks, et eelarvet silmas pidades näeb see hea välja, on lustakas ja meelelahutuslik. Eraldi tahaks välja tuua veel Marko Matvere komptuur Spanheimi kehastust – mees on sõjas käinud ja elu näinud, teab palju, aga oskab keelt hammaste taga hoida. Ta on usutavalt autoritaarne ning autoriteetne, ta mehed alluvad talle tingimusteta. Hea töö Matvere poolt.

Kõike eelnevat kokku võttes: Kas film on kinoskäiku väärt? Kindlasti jah.

Aga.

Nagu sellistel puhkudel ikka on medalil teinegi pool. Filmi aluseks peaks vähemalt teoreetiliselt olema Indrek Hargla raamat nimega “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”. See räägib Oleviste kiriku ehitamisest ning mõrvamüsteeriumist mille oluliseks tegelaseks on Tallinna linnaapteeker Melchior. Esimese vihje kuivõrd meelevaldselt on tsenaristid ümber käinud algmaterjaliga annab juba algkaadrites olev Tallinna siluett kus valmis Oleviste kirik on kesksel kohal. Peatselt selgub, et sündmused toimuvad Tallinnas vaid nime poolest ning kuigi peategelane peaks justkui olema apteeker on ta pigem üks noorhärra, kes elab pudelikesi täis butiigi tagatoas.

Miks ma ütlen, et koht on Tallinn vaid nime poolest? Hargla on raamatud kirjutades kõva kodutöö teinud: kus vähegi võimalik on on sündmused ning linnaga seotud nüansid ajalooliselt korrektsed ning paiknevad õigetes kohtades. See kõik on filmis allavett lastud ning Tallinnas on saanud ebamäärane keskaja linn mis võib asuda ükskõik kus. Põhimõtteliselt on filmist väja roogitud kõik mis oleks ühte või teistviisi hariv.

Teine asi on muidugi apteeker ise. Melchior on saksamaalt pärit mees, kellel pikk ja sünge minevik mis raamathaaval järjest lahti rullub, perekonna needus ning miks täpselt ta on siia tsivilisatsioonide kokkupuutepunkti tulnud ei ole siiamaani päris selge. Melchior Wakenstede on ise sakslane samas kui tema naine Keterlyn on eestlane (nagu ka näiteks usumees Hinric). Filmis lähevad sellised nüansid täielikul kaotsi ning kuna see muutub raamatust raamatusse minnes üha olulisemaks, muutub pärast planeeritud filmitriloogiat loo kinolinal jätkamine raskeks kui mitte võimatuks. Melchior lihtsalt ei saa olla apteeker.

Kolmas asi on lavastaja, stsenaarium ja näitlejad. Kui Marko Matvere kõrvale jätta, siis paraku kumab teostuses läbi teatrilavastaja taust ning tõik, et näitlejad ei esita mitte rolli, vaid kannavad ette stsenaariumisse kirja pandut. Dialoogid on puised, osatäitmised siin ja seal planeerimatult koomilised ning need kohad mis pidid olema koomilised on lihtsalt piinlikud. Lisaks kui paar verisemat kohta kõrvale jätta, on kogu lugu naiivne ning tegemist on pigem noortele mõeldud linateosega.

Ehk teisisõnu. Võrreldes ülejäänud Eesti filmidega on “Apteeker Melchior” jõudnud punkti, kus puude taga hakkab juba mets paistma. Ehk aitab see Eesti filmitööstusele lõpuks jalad alla saada: palju on tehtud, aga palju on veel minna.

Üks detail veel — kui vähegi võimalik vaadake seda filmi enne raamatu kallale asumist, sest siis ei ole need probleemid nii frustreerivad.

Post a comment