8.2.09

74 aastat hiljem - MIKS kõik on hariduses ikka samamoodi?

Artikli "Õpetajate professionaalse arengu uurimine: kuidas muuta eelarvamuslikud tõekspidamised arengupotentsiaaliks" autor Katrin Poom-Valickis esitab küsimuse: "MIKS PUUTUME IKKA KOKKU PROBLEEMIDEGA, MILLEST 1935. AASTAL KIRJUTAS TUNTUD EESTI PEDAGOOG JOHANNES KÄIS?"

1997/1998. õppeaastal uuris artikli autor 9. ja 10. klassi õpilasi, et teada saada nende ARUSAAMU ÕPPIMISEST.

Väited ja vastajate hulk:
* õppimine kui info passiivse vastuvõtmine ja õppijad ei näinud ennast aktiivse teadmiste konstrueerija ja partnerina õppeprotsessis - 54,8% õpilastest
* õppimine on areng - 15%
* õppimine on aktiivse ja passiivse kombinatsioon - 10,6%
* õppimine on meeldejätmine - 9,9%

Kahe aasta pärast tehti kordusuuring. Vaatamata ühes uuritavatest koolidest läbiviidud kooliuuendusliikumisele, olid õppijad endiselt veendunud, et nad on vaid passiivsed vastuvõtjad... Ainus erinevus ilmnes selles, et uuendusmeelse kooli õpilased said teha rohkem rühma-ja paaristööd ning õpitu üle väidelda ja arutleda.

Artikli autoril tekkis huvi, MIKS kognitiivsed õppimisteooriad ja konstruktivistlikud õppimismudelid, mis rõhutavad õppija sisemist huvi ja sellest lähtuva aktiivsuse ärakasutamist ning õppija kui aktiivse uute teadmiste ja mõtteskeemide konstrueerija rolli õppeprotsessis, ei leia rakendust reaalses õppetöös?

Rahvusvaheliste uuringute põhjal leidis autor, et kõige olulisemaks muutuste loomise komponendiks on inimese veendumused ja tõekspidamised. Õpetajatööd mõjutavad eelkõige tema kujutlused:
* õppijatest ja õppimisest,
* õpetamisest,
* õpetatavast ainest,
* õpetama õppimisest,
* iseedast ja õpetamise rollist.

2000. aastal õpetajate hulgas läbiviidud uuringus vastas 84% õpetajatest, et õpetaja on teadmiste allikas. See tulemus kinnitas kooskõla õpilaste kui teadmiste vastuvõtja ja õpetajate kui teadmiste jagaja paradigma vahel. Kui õpetaja näeb ennast infoallikana ja enda rolli eelkõige teadmiste andjana ehk vajalike, õppekavas määratud asjade äraõpetajana, siis võib arvata, et ta kasutab vastavaid õppemeetodeid ja näeb õpilast eelkõige kui teadmiste vastuvõtjat, äraõppijat ning mõjutab sedakaudu ka õpilase arusaamu õppimisest.

Paradigma, mis enamus inimestel on pärit oma kooliajast, muutmiseks on õpetajal vaja:
* teadvustada oma sisemised ja sõnastamata veendumused (nt vasta küsimusele "Õppimine - mis see on?", mõtiskleda või kirjutada oma õpetamisfilosoofiast: keda ma õpetan, mis on minu töö eesmärgid, jne).

Artikkel on avaldatud artiklikogumikus "Õpetajate professionaalse arengu uurimine", TÜ kirjastus, 2003
Illustratsiooni allikas: www.cartoonstock.com

1 kommentaar:

Marjeta ütles ...

Mitmed minu endise klassi õpilastest ütleksid, et nad ei tahagi tunnist-tundi sisemiselt aktiivsed olla: 7 tundi sisemiselt põleda on nende sõnul väsitav ja kurnav, seetõttu nauditakse vahel ka tunde, kus saab olla passiivne vastuvõtja. Nö koolikorralduslikust seisukohast on meie päevaplaani juures väga raske 45 min jooksul oma aine teemast lähtuvalt kasutada taolisi meetodeid ja võtteid, mis õppijat ka sisemiselt ja pikema aja jooksul aktiveeriksid; takistajana on õpetajad nimetanud ka ülepaisutatud õppekavasid, st ühele teemale keskendudes kaotab väga palju aega, seda teiste teemade arvelt. Viimane omakorda on seotud õpilaste ülekoormatusega, mis tingitud pingelisest päevakavast, suurest koduste tööde hulgast jne. Ise mõtlen veel, et ainus lahendus on õppekavade korrigeerimine, sellest tulenevalt ühildatud küsimustega eksamitööde teemade kitsendamine (sest just see sunnib õpetajaid vanemas astmes sageli igaks juhuks kõik "ära õpetama") ning õpetatavate ainete omavaheline sidumine (ikka seesama rahvalaulu näide: tutvume temaga siis üks kord ja põhjalikult, sidudes nii muusika ja kirjanduse).
Nimetanud suure hulga nö väliseid takistajaid, olen siiski nõus, et alustama peaks õpetaja enda sisse vaatamisest, oma suhtumise revideerimisest.