Esivanemate kooliteest

Ema Gerda käis mingis saksakeelses algkoolis ja sellepärast valdas ta seda keelt täielikult. Vene keelest ta aru ei saanud. Isa käis venekeelses algkoolis ja tema rääkis ilma aktsendita vene keelt. Keskhariduse sai ema Tartu Tütarlaste gümnaasiumis, mis asus Riia ja Kalevi tänava nurgal, Pallase vastas. Isa koolimaja oli Riia tänaval Filosoofi tänava otsa kohal. Ülikoolis käisid mõlemad kaks ja pool aastat. Ema õppis majandust, isa majandusteadust, usuteadust ja hiljem juurat. Nende koolitee lõppes abiellumisega. Nõukogude ajal oli see positiivne kirjutada, et majanduslikel põhjustel jäi kool pooleli.

Bussiliiklusest Karlovas

Peale sõda liinibusse ei olnud ja mul tuli terve pikk igav tee Vaba-Tähe nurga pealt kuni koolini (praegune Miina Härma nimeline) vantsida. Lõpuks, 11.klassis, hakkas piki Vaba ja Kastani tänavat kuni raudteejaamani buss käima. Bussi peale sai ainult ainsast, esimesest uksest ja välja loomulikult samuti. Sisse veel mahtus, aga välja saamine oli raske trügimine. Eelistasin jalgsi käimist ja hiljem vahelduseks käisin jala piki Tähe tänavat ning siis üle Lenini Väljaku Riiamäe kaudu. Bussipeatus oli aga Tähe ja Vaba nurgal.

Aastad möödusid ja oli ka aeg, kus buss tuli alt-linnast ja sõitis ka tagasi mööda Tähe tänavat. Linna viiv peatus oli Kolgata ukse ees. Tore oli läbi kardina piiluda, kuidas baptistid enne bussi peale minekut südamlikult ja kaua üksteisetel kätt raputasid.

Korra, kui Äksi nõid meie Taadale külla tuli, siis ta äraminekul vaatasin ka läbi kardina hoolega, et ta siit ikka bussi peale saaks. Jõudis küll, aga maaliinibussijaamast Lähtele mineva bussini olevat olnud veel tükk aega oodata. Seal ta siis istus ja vaatas, kuidas mina ja mu isa saime ema käest kodus noomida. et igatsorti inimesi siia koju vedasime. Ahi oli kütmata, Taadil söök tegemata ja meie kolme suitsuhaisu terve korter täis. Kui nädala pärast Werneris kohtusime, palus Hermiine enda nimel minu ema ees vabandada, et majja nii palju pahandust tõi. Olin seepeale näost punane nagu vähk ja vait kui sukk.

ÜHEST TARTU KESKSEST MAJAST. II osa

Majaga seoses on olulised ka inimesed, kes on seal elanud või praegu elavad. Oma loomingu pärast on mulle meelde jäänud luuletaja FELIKS KOTTA, kes elas esimeses trepikojas. Kuigi ma teda isiklikult ei näinud, oli minul ja minu lastel lemmikraamatuks "Vaat, mis juhtus" - "Paha koer on õues Laika, tibu oma kuuti viis. Tehke kambris mänguringe, aga õue ärge minge. Tulen koju, lähme siis". Nende lausetega sai enda tütreidki kantseldatud.

Järgmisena tuleks nimetada II trepikoja elanikku, Tartu Ülikooli psühholoogia kateederi juhatajat professor KOTIKUT, kes vaatamata oma raskele haigusele tegi igal hommikul meie kodurajoonis kiirkõnni ringe. Tema abikaasa LEONIDA JEMELJANOVA oli pensionil lastearst, kes alati küsijatele head nõu andis.

Akadeemik botaanik HANS TRASS elas raudteepoolses, III trepikojas, samas, kus  Vanemuise teatri näitleja RAINE LOO  siiani elab.

I trepikojast on tuntuim perekond TAAGEPERA, kellest teadlane MARE on kahjuks surnud, kuid REIN, teadlane ja kunagine presidendi kandidaat, elab siiani seal.

Mainimata ei saa jätta kunagist lennujaama ülemat, Lennuakadeemia rajajat ja koos Mati Sõrmuse ja Rein Porroga eestikeelse- ja- meelse lennunduseduse taasrajajat OTTO TAUR'i, kes elas selles majas 42 aastat kuni oma surmani.

Niipalju siis inimestest, aga siin on olnud ja on ka praegu mitmesuguseid asutusi. Oli APTEEK,  MAAKLER, väravaorvas pagari SAIAPOOD. Püsima on jäänud 2 ILUSALONGI'i, LILLEPOOD, NAISÜLIÕPILASTE SELTS, sotsaiaaldemokraatide tööruumid, jne.

ÜHEST TARTU KESKSEST MAJAST. I osa

Riiamäel Tartus asub omamoodi ajalooline maja, mis praegu kannab numbrit 13. Oli ka aeg kui selle aadressiks oli Lenini Väljak ja siis oli ka maja teise numbriga. Selle maja ehitamist mäletan väga hästi. Elasin siis ise Tähe tänaval ja 1950 a. sügisest hakkasin käima Tartu II keskkoolis. Minu koolitee käis jalgsi mööda sissetallatud rada Tähe tänava otsa juurest diagonaalis üle praeguse maja aseme endise silmakliiniku juurde. Kogu nn. Tiigi  tänava kvartal oli sodiks pommitatud. Seda võib näha kunagise Pallase direktori kunstnik Priidu Aavku neljal söejoonisel, mis momendil on E-kunstisalongis müügil.

Viimastes klassides käies seda jalgrada enam kasutada ei saanud, sest sinna oli tekkinud ehitusplats. Mida seal tehti, me muidugi ei näinud, sest ümber oli puidust plankaed, millel peal veel okastraat. Salastuse põhjuseks oli fakt, et ehitusplatsil  töötasid sakslastest sõjavangid. Ega rahva suud kinni panna ei saanud ja vaatamata salastusele teadsid seda peaaegu et kõik.

Kui maja valmis sai, anti sinna korterid TARTU OBLASTI 1952-1953 töötajatele, sõjaväe garnisoni ülemale ja muudele tähtsatele tegelastele.

Tempora mutantur, et nos mutamur in illis.

Suhteliselt kaua seisis see maja seal kaunis üksikuna, kuid 1960 aastal, Nikita Sergejevitsi sula ajal ehitati sinna kõrvale ka nn. Tartu poe maja, Abakani maja jne. Meie perel õnnestus 1962. a. nn korterite vahetuse korras (kahe eraldi  kortetri vastu üks suur) ka sinna elukoht saada.

Esimeseks tööks oli lutikate hävitamine. Siis selgus, et pea kõik maja korterid olid mingil moel omavahel ühenduses. Põrandaliistudel olid õhuaukudega plekid mitmesse kohta peale pandud. Köögis ja ka suures toas olid häälekõvendaja, rahva keeles nn. plärakasti kontaktid, mille kaudu sai olulist teavet edasi antud. Mis veel põrandate all on, jäigi teadmata, sest neid remontide ajal üles ei võtnud, vaid panime vineeriplaadid ja mistrakatte niisama peale. Üldkoridoris on siiani kaablišahtid mitmesuguseid juhtmeid pilgeni täis.

Ikka need ahjukartulid

Eile püüdsin uuesti seda kunagist lemmiksööki valmistada. Nüüd oli aga uus häda - kartsin, et seekord eelnevalt poolkeenud kartulid kuuma ahju tahavad, panin vist liiga vara siibrid kinni. Igatahes kole lärm hakkas undama ja vinguanduris läks punane tuli põlema. Siis tuli jälle tuba tuulutada ja oodata tükk aega, sest andur piiksus nüüd teatud pausidega, Homme teen kolmanda katse ja seekord Anult saadud pisikese kaanega potiga. Lõpuks tuleb asi ikka selgeks saada!

Väike õpetlik lugu tuleohutusest.

Eile sain ma täiesti aru, kuidas toit võib kõrbema minna. Kõigepealt proovisin ahjukartuleid oma kamin-ahjus teha. Ei tulnud midagi välja ja need jäid täiesti kõvaks. Siis lossisin armetukesed kastrulisse ja lisasin vett. Mõtlesin, et seni kui nemad seal keevad, loen "teises toas" veidi ajalalehte. Uni aga tuli peale ja mind äratas jube - kole signaal. Esmalt haarasin mobla järgi, siis viisin vinguanduri aknalauale ja lõpuks taipasin, et see undaja on hoopis suitsuandur. Köögis potis olid kartulid alt lausa mustaks põlenud ja veest polnud enam tilkagi alles. Tulekahju õnneks veel ei tulnud, sest pliit on metallist ja tuldvõtvad riistad (välja arvatud köögikardin) on suhteliselt kaugel.

Ega siis midagi. Tuulutasin toa ära ja panin poti likku. Mõne tunni pärast oli kõik nagu enne. Aga toidu tegemise ajal ma enam pliidist kaugemale ei lähe. Mul on ennegi lugemise ajal tukk peale tulnud.

Meeldiv postkaart

Lennuakadeemialt tuli aastavahetuse õnnesoovidega kaart, kus oli märgitud ka nende 25. juubeliaasta ja  kaardile oli kleebitud sama tähistusega šokolaaitahvel. Väga armas nendest!

Erakordne suvi.

Sellist kuumalainet nagu on 2018.aasta juulis,ei mäletagi varem. Suurema osa sellest ajast olin kahepoolse kopsupõletikuga haiglas, kuid ka täna,29. juulil on Tähetänava aias +32,5 kraadi.Aluise korruse toas on +29.

Lennuakadeemial jälle juubel

Alles see oli, kui me käisime Tiiuga Tartu Lennuakadeemia (LA) 20. aastapäeva tähistamas ja nüüd siis juba 25. tähtpäev. Tavaliselt loen kohalikke ajalehti peale lõunat, ent seekord, 12. aprillil 2018, juhtusin varem lugema. Õnneks oli seal Raimo Hansoni artikkel, et just sellel päeval leiab aset akadeemia aastapäeva tähistamise puhul seminar Dorbati konverentsikeskuses. Lisaks sellele oli samas, oodatud sündmuse raames, ka vastilmunud Paavo Kangru koostatud raamatu "Unistuste jõul kõrguste poole" esitlus plaanis. Ürituse kellaaaega aga polnud kahjuks kusagil kirjas.

Mõtlesin tükk aega, et mida teha ja helistasin siis Tiiule, kelle kaudu sain LA töötajate Liilia Ingli ja Illari Lääne telefoninumbrid. Esimesena nimetu teadis meie peret sellest ajast, kui nad koos Otiga töötasid ja Illari on minu kadunud sõbranna Merikese poeg. Kummagi telefon loomulikult ei vastanud, sest nad olid need hääletu peale keeranud.

Seminar seminariks, mind huvitas just selle raamatu esitlus. Põhjus selles, et 2017. a. mais  käis raamatu autor mul külas ja me vestlesime kaua aega nii Otist kui ka Tartu lennunduse ajaloost. Ta lubas eelmise aasta lõpuks raamatu välja anda ja siis tingimata ka minule ühe eksemplari tuua.

Kuigi Oti surmast on juba 14 aastat möödas, on pea kogu meie pere endiselt lennundusest huvitatud ja siiani on ju mu tütred meie pere asutatud noore lenduri (piloodikoolituse tudengi) stipendiumit rahaliselt toetanud. Nii ei jäänud mul muud üle, kui läksin edasi sinna konverentsikeskusesse uurima, et kus raamatu esitlus toimub. Mind juhatati järgmisse ruumi, kus oli kohvilaud kaetud. Seisin veidi kohmetunult keset seda saginat ja juba tulid minu juurde nii Liilia kui Illari ja minu meelest ka akadeemia praegune rektor (Jaanus Jakimenko), keda ma kahjuks näo järgi ei tunne. Mulle organiseeriti kiiresti kohvi, sealjuures mitmed tuttavad, kaasaarvatud üks Nõo kooli esmalõpetanu, tulid mind koheselt teretama. Liilia veel juhatas mind konverentsisaali ja andis ka ühe eksemplari sellest raamatust.

Saal oli rahvast täis ja istusime Villu Mikitaga viimase rea taga lisatoolidel. Kuna kogu jutt oli inglisekeelne, millest ise midagi aru ei saa, siis õnneks oli mul igavuse peletamiseks olemas ka see kingitud raamat, kust näitasin Villule samuti valitud kohti. Kui tuli järgmine söögipaus, siis otsisin Liilia uuesti üles ja küsisin, palju raamat maksab. Vedas, et Taskus asuv rahaautomaat oli suhteliselt lähedal ja sealt sain 80 eurot välja võtta ja olidki kõigile neljale Oti tütrele raamatud olemas.

Nüüdseks asjad korras, raamatud ära jagatud ja ka endal teos läbi loetud. On väga tore tunne, kui enda armastatud lähedastest inimestest nii positiivselt ja südamlikult kirjutatakse. Väljaanne ise on  kindla suunitlusega, et tulge Lennuakadeemisasse õppima. Meeldiv oli nii kunagiste tuttavate kui ka sõprade kohta lugeda ja loomulikult enda teadmisi Eesti lennunduse õpetamise kohta täiendada. Palju olen sellest teest kaasa elanud, kuid kõiki nüansse muidugi ei tea. Ehk lapselapsed ja ka nende lapsed  loevad sealt oma vanaisa ja/või vanavanaisa kohta ja võtavad midagi eeskujuks. 

Meie pere suurenes!

5. jaanuaril 2018.a. sündis meie suurde perekonda  väike Erika.

Täna 40 aastat tagasi

Oli nii paks lumi, mis ulatus mulle keskpaigani. Puhastasin parajasti kõnniteed, kui ema akna lahti tegi ja ütles, et isa on surnud. Käisime alles jõululaupäeval teda Toomemäe haiglas vaatamas. Ta oli enda voodikohta vahetanud ja me ei osanud, kuhu vaadata. Taat nägi meie kohkunud nägusid ja küsis, kas arvasite, et ma juba surnud olen. Arvasime jah, aga et see teisel jõulupühal juhtub, ei osanud karta.

Ott oli Leningradis kursustel  ja ma sain lennuvälja kaudu talle kurvast sündmustest teatada. Ema oli hoopis ära kukkunud ja minul tuli esmalt õu lumest puhtaks ajada, et Ott siia tulles saaks auto kätte. Iga sammu eel oli selline tunne, et küsiks isa käest, mida ma järgmisena tegema pean. Hakkama me saime, sest varsti oli ka Ott Tartus tagasi. Meie peres oli olnud kogu aeg isa see, kelle käest sai nõu küsida. Nüüd tuli meil endil koos Otiga koos kõik küsimused lahendada. Kui Otto kord minna oli, olid lapsed juba suured ja nendepoolne abi olemas.

Uuesti Werneris.

Anu sokutas mulle reklaami, kus Werner kutsub kõiki degusteerima. Algul mõtlesin, et ei lähe, aga tervis on juba nii palju korras, et julgesin minna. Esimene naerukoht oli kohviku ukse taga - mitukümmend noort inimest seisid sabas. Tuli meelde, kuidas omal ajal tudengid kohvikumuttide eest kohad ära võtsid ja enne avamist ise sabas seisid. Siis pidasid nad 2 tundi istumist vastu ja jälle olid stammkunded igaüks oma koha peal.

Täna liikus saba väga kiiresti, sest pikale lauale olid head ja paremat väikeste tükikeste ja topsikeste sisse valmis pandud. Kõrval lusikas ja plasttaldrik, kuhu see mahutada. Inimesed võtsid oma portsud kaasa ja kohe uksest välja. Mõni sõi seal samas tänaval. Osa vist viisid kooli või töö juurde. Minul oli ainult üks tuttav nägu ja seegi akadeemiliste naiste ühingust. Tema tellis endale tordi. Ka see naine oli minust mitukümmend aastat noorem ja mul oli kohe veidi imelik selles seltskonnas olla. Seni, kui tema oma tellimust  leti ääres vormistas, rääkisin talle veidi endisaegsest kohvikust.

Samas oli ka mitu ettekandjat. Üks neist soovitas minna II korrusele, sest seal on istekohti ja ettekandjad teenindavad. Üks teenindaja ütles teisele, et juhata see sajaaastane ülesse... Eks ma siis läksingi. Tuli kena näitsik ja palus mul tellida. Ma siis ütlesin, et soovin musta kohvi ja väikese taldrikuga degusteeritavat. Viimase soovi kohta teatas ta, et see tuleb endal alt tuua. Ma siis palusin ühte hapumat sorti kooki. Ega mul need ettekandjate näod küll kohe meelde ei jäänud, sest kõik kenad saledad noored daamid.

Ei läinud kuigi kaua, kui juba üks näitsik tõigi mulle kohvi ja degusteerimistaldriku täie lauale. Oli viit erinevat sorti kooke ja kõik olid head. Istusin üksi lauas, sõin ja võtsin ka kaks telefonikõnet vastu. Arve maksmiseks noogutasin lähimale ettekandjale, kes tõi arve vastavate kaante vahel. Sinna siis ei vaadanud (prille polnud peas!) ja vana inimene võib ju ka küsida. Kuulmisaparaati polnud ka peas, aga arve oli 1 euro millegagi. Andsin 2 euri ja tänasin meeldiva teenindamise eest. Vastu sain südamest tuleva naeratuse.

Tänan oma Anut tagant utsitamise  eest!  Ikkagi vaheldus.

Paar killukest Werneri kohta.

Seda rääkis Mammi.

Kui Ott ja Mammi elasid enne viimast sõda Aia tänaval Mammi vennapoja Volli Metsiku korteris, oli seal loomulikult ka telefon. Korra oli Ott ise (alla kümmet aastat vana) telefoni vastu võtnud  siis, kui helistati ja paluti arhitekt Metsikut. Vastuseks oli oli poisike vastanud: " Kas te ise ei tea, et iga päev kella viiest alates on onu alati Werneris." Sellise ebaviisaka käitumise pärast oli Mammi poisi korralikult läbi noominud ja rohkem poiss enam telefoni vastu võtta ei tohtinud.

Järgmine meenutus on umbes 1965. aastast. Tavaliselt oli Mammi see, kes minu vanadest riietest Epule ja Kaile minu ühest asjast mõlemale uued riided tegi. Mul õnnestus osta endale tükk seelikumaterjali ja ma viisin selle õmblemiseks õmblusateljeesse, mis asus praeguse hotell Londoni majas. Esimene kord võeti mõõdud, teine kord tehti proov , kolmas kord ei olnud rätsepat kohal ja nii pidin ma siis juba neljandat korda sinna ateljeesse minema.

Kuna lapsed olid veel väikesed, siis jäid nad muidugi ämma hoole alla.Kui ma siis järjekordselt teatasin Mammile, et lähen seeliku proovi, siis kostis tema mulle: "Mida sa siin ikka keerutad, ütle kohe, et tahad kohvikusse minna. Selle 4 siiluga seeliku oleks mina poole tunniga valmis teinud, kuid sina lähed juba õige mitmes kord proovile. Teinekord ära hakka keerutama ja ütle kohe, kuhu lähed."

Õigus oli mõlemal, sest ma tõesti läksin õmbleja juurde, kuid kasutasin alati võimalust, et samas lähedal asuvasse kohvikusse (mis siis kandis nime Kohvik Tartu) sisse hüpata.

miski viga!

Ma ei saa enam meie blogisse kommentaare kirjutada, s.t. et kirjutada saan, kuid jälge sellrest ei jää

Mälu kummalised teed..

Käisin täna Peetri surnuaia kontoris, et Otti hauaplatsile toodava liiva eest maksta. Teel sinna meenus, et samas peaks olema maetud üks meie sugulasi, nimelt minu ristiema tütar Külli. Ristiema perekonnanimi oli Pedaja, eesnime ei mäletanud. Tema tütar Külli aga oli abielus venelasega ja temal ei mäletanud jälle perekonnanime. Kuna selg koledamal kombel valutas ja kohalikul sümpaatsel naisel polnud kedagi teist ootel, siis otsustasin veidi puhata. Samas oli laual arvuti ja ma palusin vaadata, kas sellesse surnuaeda on maetud Pedaja nimelisi. Oli küll, aga eesnimed ei tundunud tuttavad, Siis küsisin, et palun vaadake Jegorova Küllit ja vaata imet, oligi olemas Küllike Jegorova, kelle haud oli just umbes seal, kus mina mäletasin. See oli imeammu (hiljem selgus, et 1977.a), kui käisin tema matusel. See oli üks esimesi urnimatuseid, mis ma nägin. Kodus sirvisin Anu poolt saadud materjale ja leidsin, et Küllikese ema nimi oli Amanda (sündinud Raudsepp) ja ta oli surnud 1994.a. Kuhu tema maetud on, ei tea.

Kirjutama hakkasin sellepärast, et eile oli küüditamise aastapäev. Minu isapoolse vanaema Miina õe Liisu tütar oli Ilse Pedaja, kellega meie pere väga tihedalt suhtles. Tema ainuke poeg Kullervo küüditati koos naise, tütre  Küllikese (sündinud 1938.a.) ja alla- aastase Jaaniga Siberisse. See väike poiss suri vist teel olles, Kullervo suri vangilaagris ja tagasi Eestisse tuli ainult Ilse minija, s.t. minu ristiema Amanda Pedaja. Kuna meie olime tema mehepoolsed sugulased ja Ilse oli kategooriliselt oma minijale vastu, siis see minija ka meiega ühendust ei võtnud. Anna-Tädi rääkis, kuidas Ilse oli oma poja pulmade ajal voorimehe vankrile järele joostes rusikat viibutanud ja kõike halba soovinud. Teistel pulmalistel oli väga häbi olnud ja ehk Ilse ka hiljem ära leppis. Minu isa ju siis ikka suhtles, et see naine minu ristiemaks valiti. 

Küllike oli aga abiellunud venelasega, kelle nimi täna mulle ootamatult meelde tuli. Ta elas aga üksinda ja töötas Leningradis mingis teaduslikus asutuses. Kui ta mitu päeva tööle ei tulnud, siis mindi koju otsima ja leiti ta surnult voodis.Sellel ajal oli meie riigis väga äge gripipuhang. Kes seda matust organiseeris, ei tea, aga tuhastamine toimus Leningradis. Ma vist nägingi viimast korda oma ristiema siis, kui matusetseremoonia Tartus Peetri kalmistu kabelis toimus. Sellesse raudaeda, kuhu mind kalmistutöötaja viis, oli õige mitu inimest maetud ja Jegorova Küllikesel oli ka kivi pandud.

Tundub korras olevat!

Tahtsin enne kirjutada tänahommikusest külalisest, kuid bloggis oli mingi aps sees ja ei saanud. Siis panin soovitud jutu meie perekonna lehele.

Natuke müstikast

Nende nn. paranähtustega on tegeletud mitte ainult siis, kui asi telekas pihta hakkas. Mina teadsin sellest juba kooliplikana. Meid oli siinkandis mitu uudishimulikku plikat, kes tahtsid oma tulevikku teada - Aino Hummel, Marianne Mitt, Vaike Martinson, Evi Raig ja mina. Seda ei tea oskagi tagantjärgi ütelda, kes meile taldriku keerutamist õpetas, kuid mitu korda see protseduur läbi tehtud sai. Tuli võtta suur puhas paber, sinna ring peale joonistada ja joone taha kogu tähestik kirjutada. Nüüd tuli leida suhteliselt kerge portselanist taldrik ja kampaga ümber laua hästi tihedalt istuda. Panime käed väljasirutatud sõrmedega tagurpidi pööratud taldriku äärele, keegi kutsus välja vaimu ja mäng võis alata. Esitasime vaimule küsimuse ja siis mõne aja pärast oli tunda, et taldrik tahtis liikuda, st. et tal oli nagu mingi värin sees. Käed pidi olema väga õrnalt selle taldriku peal ja vajutada ei tohtinud. Siis hakkaski taldrik liikuma ja selle juures tegi mõne tähe kohal hetkeks peatuse. Nii me siis saime reast tähti lugedes oma küsimustele vastuse. Loomulikult küsisime oma tulevase kallima nime! Alati asi ei õnnestunud ja taldrik käima ei läinud. Kindlasti hakkas asi töötama siis, kui kampas oli Vaike. Mina seda tegelikult hästi ei uskunud ja isegi ei vaevunud oma tulevase nime meelde jätma, sest nende seas mulle tuttavaid nimesid kunagi ei olnud. Seda mängu mängisime algkoolilastena, st. olime 14 - 15 aastat vanad. Peale 7-klassilise kooli lõpetamist läksime erinevatesse õppeasutusse ja need mängud lõppesid.

Möödusid aastad ja olin juba abielus. Elasime omaette, kuid käisime sageli emal ja isal külas. Ühel õhtul olid nende juurde tulnud tuttavad abielupaarid - Kolgid ja Petrovõhhid ja nad mängisid umbes samasugust mängu, kuid mitte taldrikuga, vaid väikese diivanilauaga. Laua sees ei tohtinud olla ühtegi naela! Vaimu (tavaliselt Hitleri!) kutsus välja minu isa ja siis, kui ta tundis, et mingi vaim on kohal, algas mäng pihta. Tehti nn.nõiaring, s.t. et kõikide käed pidid harali sõrmedega naabrite sõrmi puudutades õrnalt laua peal olema ja kergelt näppe tõstes trummeldama. Taat esitas vaimule mingi küsimuse ja vastuseks palus näiteks 3 korda koputada. Siis tõusis selle 4-kandilise lauakese üks nurk maast lahti ca paarikümne sentimeetri kõrgusele ja kukkus siis kolksuga maha tagasi.Vahel andis isa küsides vaimule ka valikuvõimaluse umbes nii. et kui on  vastus "ja", siis koputa 3 korda ja kui " ei". siis näiteks 5 korda. Vastused tunnistati mängijate poolt õigeks! Esimesel korral vaatasime Otiga seda asja pealt ja kui ma isa käest küsisin, et mis asi see niisugune on, vastas ta, aga ma ju ise ka ei tea. Sama tunnet tundsin ma siis kui juba hiljem kelletki peavalu ära võtsin ja  minult samuti küsiti.

Mõni aeg hiljem olid Taadal-Memmel jälle külalised ja siis ässitasin mina neid sama mängu mängima, sest mulle tundus, et seal peab mingi sohk sees olema, et laud niimoodi üles tõuseb. Samasugune pessimist oli ka Ott ja siis pika mangumise peale võttis isa asja ette. Nüüd juhtus aga ime - laual tõusis küsimise peale üles just see nurk, mille juures mina istusin ja tõusis küllalt kõrgele. Isa esitas mitu küsimust ja ikka tõusis see minupoolne nurk. Vaatasin hoolega, et ehk kellegi jalad või käed seda ei organiseerinud, aga midagi sellist ei olnud. Ühe küsimuse puhul läksin nii nahhaalseks, et vajutasin vastu. Tulemuseks oli see, et laud ikkagi tõusis ja seisis oma aja ära minu vastusurumisest hoolimata. Peale seansi lõppu proovisime lauda niisama tõsta, st. vajutasime vastasolevale nurgale, aga ilma selle vaimu kohalaolekuta ei saanudki laua ühte nurka üles ajada.

Sellest teisest seansist peale meie Otiga uskusime, et tõesti oli selle asja juures mingi vaim või võim olemas. Rohkem pole ise proovinud.

Epp aga rääkis, et nad malevas olid analoogsel moel tõstnud kampaga üles suure söögilaua ja ise samuti seda ei uskunud, Siis oli veel keegi laua peale läinud ja neil oli õnnestunud ilma tõstmata, st. ainult peal trummeldades ka seda lauda koos "lisakoormusega" üles tõsta.

Olen Saaremaal

Seekord olen spa-hotellis MERI, kus on tavakülalistel arvuti kasutamise võimalus. Ega ma ikka siia sisse minna ei osanud, kuid minu toakaaslane on osavam ja aitas mind. Esimehe matused on laupäeval ja ma sõidan siit otse Tallinnasse. Tartusse tulen kas laupäeva õhtul või pühapäeval. Tervitades ema Ene-Liis

Raske on tänapäeval....

elada ilma telefoniühenduseta. Esiklaps helistas ja nuttis telefoni otsas ja siis katkestas kõne. Tagasi helistada ei saa, sest ei tea tema numbrit, sest seda ei teadnud ta ise ka. Mingi vana mobiili nr. minul oli, kuid seda telefoni tal tõenäoliselt enam pole. Proovisin 2 korda ja vastati midagi inglise keeles, millest ma aru ei saanud.
Süda jäi vaevama, kuid midagi ette võtta ka ei oska. Ei ole alati kerge olla ema!

Ah, sõida seenele! IV osa

Kui hakata mõtlema, siis seenil käimine on mul kogu aeg üks osa elust olnud. Erinevatel aegadel erinevates kohtades ja erinevate inimestega. Kui isa ja ema tuttavad Kallingud, Kolgid ja Pertovõhhid Võrtsjärve ääres suvitasid ja meie nende maa peal telkisime, oli jälle üks ajaviitmise vormidest seenil käimine, Hiljem olime mõni kilomeeter põhja pool õlletehase puhkekodus, kuid mets oli sama. Eriti meeldis mulle Tiiu ja tema sõbrannadega limnoloogia jaama lähedal metsas käia. Selleks ajaks olin kitsemamplid ka selgeks saanud ja meie õnneks sealsed seenelkäijad neid ei tunnistanud. Niipalju viisakad olid teised korjajad siiski, et jalaga neid keegi uppi ei löönud ja nii jäi meile alati ilus korralik saak. Seal oli mõnel aastal ka ilmatu suuri pilvikuid ja niiskema koha pealeka puravikke. Selle koha puuduseks oli see, et jäi Tartus küllalt kaugele. Seenemets ise oli seal nagu kultuurpark - päikseline ja puhta alusmetsaga.

Sellest ajast peale kui Kai suvila ostis, olen põhiliselt Rotimõisas seenil käinud. Sealne seenesaak on mitmekesisem, kuid metsaalune suhteliselt raskesti läbitav. Kui mõnel aastal pole seal kolanud, siis ei tunne tuttavaid seenekohti enam ära. Sellist toomingvõsa pole ma ka mujal näinud. Meie Eesti on ikka tõeliselt väga mitmekülgne nii oma maastikutüüpide kui ka metsade poolest.

Veel meenub üks erakordne seik, kui ma ära eksisin. Ootasin siis oma kolmandat last, kui minu isiklik ämmaemand Luule tegi ettepaneku sõita rongiga  Reola  metsa seenile. Tema olevat seal väga sageli käinud ja hea lihtne minna ka - sõidad rongiga sinna ja bussiga tagasi. Kuna ma peaaegu alati olen olnud see, kes teistele teed juhatab, siis mulle passis pakutud variant ideaalselt - kõnni koos Luulega ja ära mitte millegi pärast pabista. Mets oli ilus ja tuju hea seni, kui ma ühe seene noppimisel nägin samal mättal rästikut lamamas. Esimese hooga tahtsin käe raseda naise kombel kõhu ette lapse kaitseks panna, kuid siis tulid meelde need nn. rasedate punased nahalaigud ja jõudsin vastupidiselt käed õige laiali ajada. Siis varsti oligi aeg hakata koju minema ja selgus, et Luule ei teagi, kus me parasjagu olema. Mina loomulikult ka mitte, sest olin selles kohas ju esmakordselt. Autode müra järgi jõudsime maanteele, kuid mitte Reolasse, vaid kusagile Roiu kanti, mille ümbrust ma ka ei tundnud. Peale mitmeid kilomeetreid kõndimist olime siiski Reolas tagasi ja saime ühe bussiga Tartusse ka.

Nüüd on mul Kaie antud ülesanne tehtud ja ühe lubatud lehe asemel  sai, nagu alati. päris mitu.

Ah, sõida seenele! III osa.

Kui ma abiellusin, siis ostsime ka endale auto ja seenelkäimine muutus palju mugavamaks. Algul käisime koos Kolkide perekonnaga ja 2 autoga. Siis oli Allul ja Otil mõnus kahekesi naisi oodates kas autot remontida või samal teemal vestelda. Seeni Ott ei tundnud, aga kui Allu enam metsa ei tulnud, siis hakkas Otil igav ja ta õppis seened selgeks. Kõige enam meeldis talle otsida tõmmuriisikaid, mida meie pere kraapseenteks nimetas. Neid tuli otsida mõistusega, nagu Ott väljendas. Mõned kahekesi seenelkäigud korrad on jäänud hästi meelde.

Läksime teatud - tuntud Põlvamaa metsa, kuid seeni polnud üldsegi. Vaatasime siit ja sealt ja tulime tühjade korvidega metsast välja. Kusagil enne Reola raudteejaama nägime karjakoplis šampinjonide uputust. Ronisime üle okastraataia ja hakkasime neid korjama. Õhin oli nii suur, et lausa ehmatasime, kui panime tähele, et mitu külainimest olid tulnud "kaema, et midä  nee ullud küll sitaseeniga tegema nakavad". Ega nad ikka uskuma ei jäänud, et me neid sööme! Lugu jätkus kodus, kui ma osa saaki ära praadisin ja ekstra ka ämmale serveerisin. Sõi ja kiitis ja tahtis teada, mis seened need nii head on. Kui neid veel praadimata seeni köögis korvis nägi, läks kohe väljakäiku. Oksendamise kohta kindlad andmed puuduvad, kuid tema jutt oli küll selline, et nüüd tahtsime tast lahti saada.

Kunagi oli aga puravikkude uputus. Endal olid talvevarud juba olemas, kuid metsamineku isu oli suur ja otsustasime, et teeme kahekesi väikese ringsõidu Tartu lähistel. Alustasime Kurepalust ja siis keerasime Kaagvere poole. Niipea kui aga väike metsatukk tee ääres oli, astusime sisse. Pruukis ainult mõni minut ühel kohal seistes ümbrust vaadelda, kui oli kümmekond puravikku leitud. Siis sõitsime järgmise metsatuka juurde. Räpina maanteele välja jõudes, olid korvid lauasa kuhjaga täis. Mõtlesime, et mida teha ja siis enne koju minekut sõitsime isa-ema peretuttavate Allaste kodust läbi ja sokutasime kõik seened  nendele. See oli meeldiv puhkepäev.

Ah, sõida seenele! II osa

Lapsepõlve maalkäimised lõppesid koos sõja lõppemisega, sest ema täditütar Alma koos mehe Voldemari ja poja Jaaniga põgenesid sõja eest Saksamaale. Voldemar oli ametis olnud valla konstaablina ja selliste perede saatus oleks läinud standartselt - perepea vasekaevandusse surema ja ülejäänud Siberisse asumisele. Eks me vanatädil Ellal ja vanaonul Jaanil ikka korra suve jooksul külas käisime, kuid pikemat aega enam seal ei olnud. Transpordiühendudus oli kehv ja nii linnas kui maal ka elamine vaene. Vanatädi rääkis, et kolhoosis ühe normipäeva eest sai kamalutäie teravilja. Tööl pidid käima ja normi täitma! Meil oli linnas aed, jänesed ja kanad, maal kolhoosnikel aiamaa, lehm ja sead. See võimaldas rasked ajad üle elada.

Elu läks edasi ja siis ostis ema vastasmajas elava elupõlise sõbranna Lilli mees Allu endale pruugitud auto. Allu oli õppinud kullassepp ja töötas nüüd hambatehnikuna. Tema suurimaks kireks oli sellest autoloksust tõeline sõiduriist teha. Põhilisteks tööriistadeks olid puust haamer, plekikäärid ja hambapuur. Vaat nüüd algas meie perede tõeline seenehullus pihta. Kõik läks pikkamööda edasi - enne käisid ema ja Lilli koos Alluga metsas, siis kasvades võeti nende lapsed ja vahel ka meid õde Siiriga kaasa. Hiljem oli ka meil auto ja siis said ka juba lapselapsed metsa viidud. Nüüd käivad seenemetsas minu lapsed ja nende lapsed ja ega siis need järgmise põlve 2 alla-aastast meest tulevikus ka sellest tõvest ei pääse.

Allu autoga käisime seenel Tartu lähimas ümbruses, peamiselt Reola kandis ja hiljem ka Põlvamaal. Siinjuures tuleb mainida, et ega Allu ise seeni ei korjanud, vaid oli meile transportijaks. Oli kindel kokkulepe, et Allu andis iga poole tunni järel autoga signaali, et naised ära ei eksiks ja samuti oli teatatud metsast väljatuleku aeg. Minu ema orienteerus hästi, kuid Lillil oli sellega probleeme. Mäletan, et kunagi läksin mina Lilliga lausa tülli, sest tema tahtis täpselt vastupidises suunas suunas minna kui mina ja ema oli sunnitud Lillile saatjaks jääma. Läksin siis üksi õiges suunas auto poole ja õnneks andis Allu just signaali. Naised pöörasid otsa ringi ja tulid pooljoostes mulle järgi. Rohkem me sellel teemal enam kunagi ei vaielnud.

Eelnimetatud auto keskmine sõidukiirus oli 30 km tunnis, kuid oli ka kordi, kui Allu sõitis suurema kiirusega. Siiani tuleb naer peale kui mõtlen seda igakordset metsast välja kojusõitmist. Lilli hüüab, et Allu pea kinni, ma nägin siin ilusat seent. Selle peale lisab Allu kiirust ja vaatamata metsatee seisukorrale võtab auto kiiruseks 50-60 km tunnis. Peaasi, et rutem seenemetsast välja saaks! Ega Allul oli igav ka seal keset metsa istuda ja oodata. Vahel tegi mingit väiksemat remonditööd, vahel luges raamatut. Naine aga armastas seenel käimist ja mis siis mehel muud üle jäi, kui tema sõna kuulda.

Ah , sõida seenele! I osa

Palju tavasid on pärit meie lapsepõlvest ja sama lugu on ka selle seenelkäimisega. Vastavalt Kai soovitusele tuletan siin mõningaid asju meelde.

Minu lapsepõlve suvemälestused on Mulgimaalt, Kääriku talust, milline asus Loodi mõisa ja Sultsi alevi vahel otse Viljandi-Pärnu maantee ääres. Kui kohe üle tee minna, siis seal oli vanatädi talu lepik, kuhu võisime minuealise sugulase Jaaniga minna nii kaugele, et söömatulemise kutset kuulsime. Seened olid seal sellist sorti, et neist keegi eriti ei hoolinud - lepikseened ja väikesed haprad pilvikud. Kui aga tõeline seeneaeg käes oli, siis läksime koos emadega veidi kaugemale nn. riigimetsa. Selleks tuli ronida üle laia kraavi ääres oleva okastraataia ja miskipärast ei tohtinud kõva häälega rääkida. Ehk oli nn. riigimetsas käimine keelatud? Küsida ka kellegi käest enam pole. Seal siis õpetasid emad meid, et milline on söögiseen ja milline sitaseen. Iga kord enne metsa minekut hoiatas vanatädi, et me selle suure kivi juures, kus paksu kübaraga seest õõnsa varrega hallid seened kasvavad, väga ettevaatlikud oleksime. Seal oli nimelt rästiku kodu. Mina teda küll nägema ei juhtunud, aga oleks ime kah, kui ta selle, siiski lärmava, seltskonna eest, varjule poleks läinud.

     

Kui täis korvidega koju jõudsime, siis pandi peale üle kontrollimist kõik seened ühte suurde katlasse keema. Kui pilvikud juba värvi olid kaotanud, tõsteti pott tulelt maha ja jäeti järgmise hommikuni õue jahtuma. Mis nende seentega edasi tehti, lapsi muidugi ei huvitanud ja seda kommet ka polnud, et mõnda sorti seened kohe ilma kupatamata pannile panna. Kui keeduvesi juba veidi jahtunud oli, siis õngitsesime sealt puravikke välja, aga ega nad päris head ka polnud, sest olid ilma soolata, magedad.

Tugevatest sadudest Tartus

Sellel suvel on taevataat mitu korda meile sellise vihmavalangu saatnud, et mõni koht linnas lausa mässavaks mägijõeks muutub. Loodan, et Anu siia ühe video ka juurde paneb!

Vaba ja Tähe rist 2016

Lapsepõlvest mäletan, et me lausa ootasime seda suurt vihma. Õue jooksime juba siis, kui veel sadas, aga päris lõbu tuli hiljem, see tähendab siis, kui meie maja ette oli tekkinud tiik, kus vesi oli lausa põlvini. Seal me siis jooksime ja üksteist pritsisime, ise üleni märjad ja porised. Eriti tore oli siis, kui ka mõni auto juhtus mööda sõitma, sest tema tekitatud lained lõid uhke kaarega vastu Kolgata kõrval oleva maja seinu kuni esimese korruse akendeni välja.

Nüüd tagantjärgi meenutan, et olime vahel lausa tigedad selle vastasmaja peale. Nimelt olid sellel majal tänava poole keldriaknad, mis vett ei pidanud ja meie rõõmu sellega ruttu ära rikkusid. Enamus  veest jooksis ju sinna keldrisse ja nii sai meie lõbu väga ruttu otsa.

Kuigi möödunud aastakümnete jooksul on Tähe tänaval õige palju tööd tehtud, pole olukord siiski kapitaalselt muutunud. Naabermaja keldriaknad on kinni müüritud, poriseks muutuvate kõnniteede asemel on asfalt ja sama ka kivisillutise asemel sõiduteel. Loodus teeb ikka oma tahtmist ja uputused toimivad endiselt. Nüüd on aga autoliiklus nii suur, et ükski lapsevanem enam oma võsukesi sõiduteele mürama ei julge lasta.

Tähe tn kunagi nõuka ajal, kui polnud veel asfalti. Ca 80.-ndad?